Miks "meil pole, miks me ei küsi"?

Küsimine, mida me tahame, on see, mida me teeme mitu korda kogu oma päeva jooksul: tellime autoga läbi, küsime kelleltki kohtingut / pulmi, küsime igapäevaseid asju, mida me elus vajame.

Kuidas oleks aga küsida seda, mida meil sügaval vaja on - nõudmisi elus, mida me ei tea, et tegelikult vajame? Aga palved, mida oleme Jumalale öelnud ja imestame, miks neile pole suva järgi antud või üldse mitte vastatud?

Jaakobuse raamatus kirjutas Jumala sulane Jaakobus, et paluda Jumalal hoolitseda meie vajaduste eest, kuid ta palus Jumalat viisil, mis oli usuga, selle asemel, et nõuda meie teed. Jaakobuse kirjas 4: 2-3 ütleb ta: "Teil pole seda, sest te ei küsi Jumalalt. Kui te palute, siis te ei saa, sest te küsite valedel põhjustel, et saaksite oma naudinguteks kulutada."

Sellest Pühakirjast võib õppida seda, et me ei pruugi saada seda, millega tahame, et Jumal meid õnnistaks, sest me ei küsi seda õiget kavatsust silmas pidades. Me palume neid taotlusi rahuldada meie soove, vajadusi ja soove ning Jumal soovib meid meie palvetega õnnistada, kuid ainult siis, kui nad tahavad teisi aidata ja ülistada Teda, mitte ainult iseennast.

Selles salmis on veel rohkem lahti harutada, aga ka rohkem sama tõega seotud värsse, seega sukeldugem ja uurigem lähemalt, mida tähendab jumala kavatsusi silmas pidades paluda Jumalalt.

Mis on Jaakobuse raamatu kontekst 4?
Kirjutas Jaakobus, kelle kohta öeldakse Piiblis olevat „Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse ori“, Jaakobuse raamatu 4. peatükk räägib vajadusest mitte olla uhke, vaid alandlik. Selles peatükis selgitatakse ka seda, kuidas me ei peaks oma vendade ja õdede üle kohut mõistma ega keskenduma ainult sellele, mida me homme teeme.

Jaakobuse raamat on kiri, mille Jaakobus kirjutas kaheteistkümnele hõimule kogu maailmas, esimestele kristlikele kirikutele, et jagada nendega tarkust ja tõde, mis on kooskõlas Jumala tahtega ja Jeesuse õpetustega. need käsitlevad selliseid teemasid nagu meie sõnade hoidmine (Jaakobuse 3), katsumuste talumine ja Piibli täideviija, mitte ainult kuulaja (Jaakobuse 1 ja 2), lemmikute lugemata jätmine ja usu harjutamine (Jaakobuse 3).

Jaakobuse raamatu 4. peatüki juurde tulles on selge, et Jaakobuse raamat on Pühakiri, mis julgustab meid vaatama sisse, et näha, mida on vaja muuta, teades, et meid ümbritsevate katsumustega saab paremini hakkama, kui oleme Jumalat silmas pidades üks, keha ja vaim.

Jaakob keskendub 4. peatükis rääkimisele mitte uhkustamisest, vaid selle asemel, et alistuda Jumalale, ja olla alandlik nõudmisel, et see oleks täidetud, kuna "Jumal peab uhkele vastu, kuid annab alandlikele armu" (Jaakobuse 4: 6). Peatükis öeldakse edasi, et lugejad ei peaks üksteisest, eriti vendadest ja õdedest Kristuses rääkima, halvasti rääkima ja mitte uskuma, et oma päeva dikteerib tema ise, vaid seda juhib Jumala tahe ja mis Ta tahab, et see tehtaks kõigepealt (Jaakobuse 4: 11–17).

4. peatüki algus pakub lugejale ausat perspektiivi, küsides, kuidas algavad sõjad, kuidas konfliktid algavad, ja vastates küsimusele teise küsimusega, kas need konfliktid algavad seetõttu, et inimesed taotlevad iseenda võitluse ja kontrolli soovi (James 4: 1-2). See viib Jaakobuse 4: 3 kirjakohtade valimiseni, et põhjus, miks enamik inimesi ei saa Jumalalt seda, mida nad kõige rohkem tahavad, on see, et nad küsivad valede kavatsustega.

Järgmistes salmides uuritakse rohkem põhjuseid, miks inimesed valedel põhjustel seda vajavad. Nende hulka kuulub asjaolu, et inimestest, kes üritavad maailmaga sõbraks saada, saavad Jumala vaenlased, mis tekitab õiguse või uhkuse tunde, mis võib muuta Jumala selge kuulmise veelgi keerulisemaks.

Mida Piibel veel asjade küsimise kohta ütleb?
Jaakobuse 4: 3 ei ole ainus salm, milles arutatakse Jumala vajaduste, unistuste ja soovidega abi palumist. Jeesus jagab Matteuse 7: 7–8 ühte kõige äratuntavamat salmi: „Paluge ja see antakse teile; otsi ja leiad; koputage ja teile avatakse uks. Sest kõik, kes küsivad, saavad; kes otsib, see leiab; ja kõigile, kes koputab, avaneb uks. ”Sama on öeldud Luuka 16: 9.

Jeesus rääkis ka sellest, mis juhtub, kui me palume Jumalalt usus: "Ja mida iganes palvetades palute, uskudes, selle saate ka vastu" (Mt 21:22).

Ta jagab sama meeleolu ka Johannese 15: 7: "Kui jääte minusse ja minu sõnad jäävad sinusse, siis palute seda, mida soovite, ja see tehakse teile."

Johannese 16: 23–24 ütleb: „Sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, ma ütlen teile, mu Isa annab teile kõik, mida te minu nimel palute. Te pole seni minu nimel midagi palunud. Küsige ja saate vastu ning teie rõõm saab täielikuks. "

Jaakobuse 1: 5 annab ka nõu, mis juhtub siis, kui vajame Jumala juhtimist: "Kui kellelgi teist puudub tarkus, palugu ta Jumalalt, kes annab kõigile vabalt ja etteheideteta, ja see antakse talle."

Nende salmide valguses on ilmne, et me peaksime küsima viisil, mis tooks Jumalale au ja tõmbaks inimesi Tema juurde, rahuldades samal ajal meie vajadusi ja soove. Jumal ei aktsepteeri palveid rikkaks saamise, vaenlastele kättemaksu ega teistest paremaks olemise kohta, kui see pole kooskõlas tema tahtega, et me armastame oma ligimesi nagu iseennast.

Kas Jumal annab meile kõik, mida me palume?
Kuigi me palume Jumalal, et meie vajadused oleksid täidetud õigete kavatsustega, ei pea Jumal neid palveid ilmtingimata palves täitma. Tegelikult on seda mitu korda. Kuid me palvetame ja palume asju ikkagi.

Kui kaalume, mille eest palvetame, peame mõistma ja meeles pidama, et Jumala ajastus ei ole sama mis meie ajastus. See ei pea teie taotlusi silmapilkselt juhtuma, kui ootuses saavutatakse kannatlikkust, rahulolu, visadust ja armastust.

Jumal on see, kes andis teile need soovid oma südames. Mõnikord, kui on aeg möödas, enne kui midagi juhtub, teadke, et Jumala kavatsus on teid õnnistada selle sooviga, mille Ta teile on andnud.

Üks tunne, mida ma alati mäletan, kui ma vaevlen Jumala varustuse ootamisega, on mäletamine, et Jumala "ei" ei pruugi olla "ei", vaid "veel" mitte. Või võib see olla ka "mul on midagi paremat meeles".

Niisiis, ärge heituge, kui tunnete, et küsite õigete kavatsustega ja teate, et Jumal suudab pakkuda, kuid leiate, et teie palvele pole veel vastatud ega täidetud. Seda ei unustata Jumala silmis, kuid seda kasutatakse tema kuningriigis nii palju saavutamiseks ja teie kui lapse kasvatamiseks.

Veeda aega palves
Jaakobuse 4: 3 annab meile suure annuse reaalsust, kui Jaakobus jagab arvamust, et palvepalvetele ei pruugi vastata, sest me ei palu seda jumalike, vaid maiste kavatsustega.

Salm ei tähenda aga seda, et te ei saaks palvetades minna Jumala juurde ja et Ta ei vasta. See ütleb rohkem, et kui võtate aega, et teha kindlaks, kas see, mida te palute, on midagi head nii teile kui ka Jumalale, jõuate otsusele, kas see on midagi, mida soovite, et Jumal täidaks või mitte.

Samuti on arusaam, et see, et Jumal pole teie palvele vastanud, ei tähenda, et ta seda kunagi ei tee; tavaliselt, kuna Jumal tunneb meid paremini kui me ise, on vastus meie palvepalvele parem, kui me eeldame.