Kui haigusele omistatakse jumalik karistus

Haigus on kuri, mis ajab kõigi nendega kokku puutuvate inimeste elu sassi ja eriti kui see mõjutab lapsi, peetakse seda jumalikuks karistuseks. See teeb usule haiget, sest see alandab seda ebausklikuks tavaks, mille jumal sarnaneb kapriissemate paganlike jumaluste kui kristlaste jumalaga.

Inimene või laps, keda haigus tabab, kannatab tohutult füüsilisi ja psühholoogilisi kannatusi. Tema pereliikmeid tabab vaimne šokk, mis sunnib neid kahtlema igasuguses kindluses, mis neil sel hetkel oli. Uskliku inimese jaoks pole ebatavaline arvata, et see haigus, mis hävitab tema ja tema perekonna elu, on jumalik tahe.

 Kõige tavalisem mõte on see, et Jumal võis neile karistada süü eest, mida nad ei tea, et nad on toime pannud. See mõte on sel hetkel tunda saanud valu tagajärg. Mõnikord on lihtsam uskuda, et Jumal tahab meid haigusega karistada, kui alistuda igaühe ilmsele saatusele, mida ei saa ette ennustada.

Kui apostlid kohtuvad pimega, küsivad nad Jeesuselt: kes pattu tegi, kas tema või tema vanemad, miks ta pimedana sündis? Ja Issand vastab << ei ta pole patustanud ega tema vanemad >>.

Isa-Jumal "paneb oma päikese paistma halbade ja heade vastu ning paneb vihma õiglastele ja inguistidele".

Jumal annab meile elu kingituse, meie ülesanne on õppida jah-sõna ütlema

Uskumine, et Jumal karistab meid haigusega, on sarnane arvamisega, et Ta rõõmustab meid tervisega. Igal juhul palub Jumal meil elada nende reeglite järgi, mille ta meile Jeesuse kaudu jättis, ja järgida tema eeskuju, mis on ainus viis süvendada Jumala ja sellest tulenevalt ka elu saladust.

Tundub ülekohtune olla positiivne vaim haiguse ajal ja leppida oma saatusega, kuid see pole võimatu