Kui Jumal saadab teid ootamatus suunas

See, mis elus juhtub, ei ole alati korras ega ennustatav. Siin on mõned ideed rahu leidmiseks segaduses.

Ootamatud keerdkäigud
Kõndisin täna hommikul mööda Central Parki läänekülge kulgevat kõnniteed, imestades selle geomeetriat: kuusnurksed kivid mu jalgade all olid piiratud parketilaadsete tellistega, mille kõrval kulges korralik kivisein. Vahetult müüri taga asus park ise, kus sinises taevas olid põimunud paljaste puude õrnad oksad ja jugapuu kombitsatest ilmus ebaühtlane koduvarblaste piiks.

Kontrast sirge, korrastatud, inimtekkelise kõnnitee ja sassis, pöörleva looduse ülekülluse vahel, mis ulatub vahetult selle piiri taha, viis mind mõtlema erinevustele Jumala ja inimese loomingu vahel.

Maailm sisaldab lugematuid näiteid Jumala tehtud ringidest: kuu, naba, viinamarjad, veepiisad ja lillede keskpunkt. Kolmnurgad on ka kergesti märgatavad. Seal on kassipoegade kasside ninad ja kõrvad, okaspuud, mäetipud, agaavilehed ja jõe delta.

Kuidas on lood selle inimese loodud maailma kõige tavalisema kujuga, ristkülikuga? Otsisin oma ajust looduslikke kolleege ja kuigi arvasin ja arvasin, et mul on ainult kaks: hambad ja soolakristallid. See üllatas mind. Kas eelistame ristkülikuid lihtsalt sellepärast, et seda on lihtsam planeerida ja ehitada plokkide ja sirgjoonte abil? Või on sellel midagi pistmist sellega, kuidas inimesed kipuvad eeldama, et elu peaks olema lineaarne? Ma ei tea.

On ütlus, et Jumal kirjutab otse kõverate ridadega. Vaadates talvel puu ilu, mille oksad, oksad ja oksad ulatuvad taevani pealtnäha segase, kuid ilmselgelt kavandatud mustrina, saan aru, mida see tähendab.

Jumala plaan ei ole alati tellitud ja prognoositav nii, nagu ma tahan. Minu elus on keerdkäike, mida ma ei oska ennustada ega ennustada. See ei tähenda, et hargnemine ootamatutes suundades on vale või vale. See tähendab ainult seda, et igas uues kohas, kus ma olen, pean kasvama, jõudma käeulatuses, elama Issanda eest ja temaga.