Karantiin ja paast: Jumal otsib meilt midagi

Kallis sõber, täna tahan mõtiskleda selle perioodi üle, mida me kogeme. Nagu teate, on maailm meie territooriumil üha enam leviva koroonaviiruse pärast põlvili, eriti meie Itaalia. Kiriku jaoks probleemid suurenevad, tegelikult on juba mõnda aega igasugune avalik tähistamine keelatud. Kõik see toimub katoliku kiriku tähtsal iga-aastasel perioodil, tegelikult oleme paastuajal. Paastuaeg on meile katoliiklastele järelemõtlemise, meeleparanduse, väikeste ohverduste ja palvete aeg. Aga kui paljud katoliiklased seda kõike teevad? Enamik usklikke, kes paastuajal vaimuliku tegevusega tegelevad, on Jumala lähedased, kes püüavad anda kõigele, mida nad teevad, tõelist vaimset tähendust. Selle asemel teevad nad suure osa sellest perioodist kõike, mida nad aasta jooksul teevad: mina töötasin, nad söövad, ajavad oma asju, suhteid, ostlevad, andmata sellele perioodile meeleparandustunnet.

Kallis sõber, juhtusin täna õhtul tegema mõtiskluse, et tahan teile öelda "kas sulle ei tundu imelik, et see koroonaviiruse kohustuslik karantiin ei juhtunud juhuslikult?".

Kas te ei arva, et praegusel ajal, mil me ei saa liiga palju segada, vaid oleme sunnitud siseruumides viibima, on sõnum Taevaselt Isalt?

Kallis sõber, kellele meeldib Jumalale näppu panna kõigesse, mis maailmas ja mehe elus toimub, võin öelda, et karantiin ja paast pole korraga juhus.

Karantiin tahab, et me kajastaksime seda, et asjad, mida me ütleme "kõik", nagu äri, karjäär, meelelahutus, õhtusöögid, väljasõidud, ostlemine, ei võeta meilt ära kui mitte midagi. Sel perioodil võeti mõnelt inimeselt elu kui tühiasi.

Mõned asjad pole meilt aga ära võetud nagu perekond, palve, mediteerimine, koosolemine. Ostlemine iseenesest paneb meid mõistma, et suudame vastu seista ka ilma luksusasju ostmata, vaid elamiseks vaid põhikaupu.

Kallis sõber, Jumala sõnum sel perioodil on kohustuslik patukahetsus. See karantiin on tehtud, mis lõpeb vahetult enne lihavõtteid, et anda meile aega järelemõtlemiseks. Ja kellel meist poleks nendel päevadel olnud aega palvetada, lugeda mõtisklust või pöörduda Jumala poole? Võib-olla pole paljud praktikud missat kuulanud, kuid paljud-paljud inimesed, isegi ateistid ja uskmatud, on kas hirmust või järelemõtlemisest pööranud pilgu ristilööjale kasvõi lihtsalt selleks, et küsida, miks see kõik on.

Põhjuse kirjutas üle kolme tuhande aasta tagasi prohvet Jesaja "kõik pööravad oma pilgu sellele, kelle nad on läbi torganud". Me elame praegu seda perioodi, sest paljud meist, isegi kui nad seda ei tahtnud, on pööranud oma pilgu Krutsifiksile. See saab olema mitte väga rikkalik, kuid väga vaimne ülestõusmispüha. Paljud meist on avastanud oma olemasolu teistsuguse tunde, mille selle maailma materiaalne rass oli pannud meid hülgama.

See ei ole karantiin, vaid tõeline paast, mida me kõik pidime tegema.