Jutt koomast ... ja kaugemaltki

Pärast surma on suur valgus, milles saame jälgida oma sisemust. Patt on elus, see asustab meie hinge hirmutavate olenditega. Me näeme neid. Patt pole tasuta ja see esitab oma arve. Surres näeme oma pattude tagajärgi: head tegemata jätmist, halbu nõuandeid, mis viisid teiste tehtud kurjuse ja meie enda tehtud kurjani. Patt hävitab loomingu, külvab korruptsiooni, mädanenud õun, mis hävitab kontaktisikud. Jeesus sirutab käed meie poole, justkui tõmbaks lapse enda juurde, austades meie vabadust. Ta ei suru ennast peale, kannatades südames meie lõpuks keeldumist. Nii et vahepeal näen oma teisi "vanemaid", sest Jeesus näitab mulle vale isa. Lisaks elavatele pattudele, Jeesusele ja valede isale, näen ma palju surnuid, tuntud ja tundmatuid. Alguses on kõik nii ilus, et enam pole enam tagasiteed. Kui meie koht on vähem helendavates kihtides, muutub valgus tuhmiks. Järk-järgult on tunne jõuda sinna, kus Jumala armastust enam ei tajuta. Seal, minu sees ja väljaspool, jäävad ainult loomalikud olendid. Meie süda on alasti: ma näen oma ebajumalateenistusi. Avaneb kogu mu elu raamat. Saatan süüdistab mind karjumas: see hing on minu oma! Iga kord näeme, et Jumal, kes meid alati otsib, on saatnud inimese, mingi asjaolu, kohtuprotsessi, et meid pöörduda. Eiratud. Kohtuprotsessist sai kiusatus ja kiusatusest sai patt, ilma meeleparanduse, ülestunnistuse, patukahetsuse ja andestuseta. Kristuse süda on minu südames ristimise päevast alates, paigaldatud hinge, mille me saame täiskasvanuna eostamise hetkest alates ja on olemas igas mehes. Jeesus on seal sees ja austab minu vabadust. Hing ristimispäeval riietub sama säravvalgeks, mida näeme suremas. See patt on määrdunud ja rebenenud, hoolimata, pesemata või parandamata jäetud rõivas rebib end üha raskemate pattudega. Igal ülestunnistusel veritseb Jeesus ja ütleb: see hing on minu oma, ma maksin selle eest oma vere hinnaga. Pihtimus äratab patus surnud hinge üles. Jumala armus olev hing läheb koos ihuga osadusse Jeesuse Armulauaga. Neitsi möödub kohalviibijate hulgast, pakkudes oma laitmatu südamega ristilöödud Jeesuse ohverduse väärilisi armu, tõstes meie südamed Isa tänutäheks päästmise eest, mille me võime saada. Kui armulaud meid rististab, pühitseb Püha Vaim meid, võimaldades meil mõtiskleda sellise suure armastuse saladuse üle: Jumal on kehastunud, risti löödud ja ülestõusnud. Kurat on ka kohal ja üritab meid häirida, et mitte lasta meie vaimul lennata kaugemale sellest, mida näeme igavaks. Me ei näe veritsevat Jeesust, kes ütleb meile ükshaaval, et ma armastan sind ja seetõttu lähen ristile sinu eest surema, sind päästma. Liituge minuga, hingede päästmiseks.