Mõelge täna iga tehtud patule, millel on olnud teie elus valusad tagajärjed

Tema suu avati kohe, keel vabastati ja ta rääkis Jumalat õnnistades (Luuka 1:64)

See rida näitab Sakarja esialgse võimetuse uskuda sellesse, mida Jumal on talle ilmutanud, õnneliku järelduse. Meenutame, et üheksa kuud varem, kui Sakarias täitis oma preesterkohustust ohverdada templi Sancta Sanctorumis, külastas teda Jumala ees seisev kuulsusrikas peaingel Gabriel. Gabriel avaldas Sakariasele hea uudise, et tema naine eostub. oma vanaduses ja et just see laps valmistaks Iisraeli rahva järgmiseks Messiaks. Milline uskumatu privileeg see oleks olnud! Kuid Sakarias ei uskunud. Selle tulemusel pani peaingel ta oma naise üheksa raseduskuuks vaigistama.

Issanda valud on alati Tema armu kingitused. Sakariat ei karistatud hoolimata sellest ega karistuslikel põhjustel. Selle asemel sarnanes see karistus pigem patukahetsusega. Talle tehti tagasihoidlik meeleparandus kaotada mõjuval põhjusel üheksa kuud rääkimisvõime. Tundub, et Jumal teadis, et Sakarias vajas peaingli öeldu vaikset mõtlemist üheksa kuud. Ta vajas üheksa kuud, et mõelda oma naise imelisele rasedusele. Ja tal oli vaja üheksa kuud, et mõelda, kes see laps saab. Ja need üheksa kuud andsid südame täieliku pöördumise soovitud efekti.

Pärast lapse sündi loodeti see esmasündinu nimetada oma isa Sakariaseks. Kuid peaingel oli Sakariasele öelnud, et last kutsutakse Johanneseks. Seepärast kirjutas Sakarja kaheksandal päeval, poja ümberlõikamise päeval, kui ta Issandale kingiti, tahvlile, et lapse nimi oli Johannes. See oli usuhüpe ja märk sellest, et ta oli täielikult läinud uskmatusest usku. Ja just see usuhüpe ajas tema varasema kahtluse lahku.

Iga meie elu iseloomustab võimetus uskuda kõige sügavamal usu tasandil. Sel põhjusel on Zaccaria meie jaoks mudel, kuidas peame oma ebaõnnestumistega silmitsi seisma. Me tegeleme nendega, lubades varasemate ebaõnnestumiste tagajärgedel meid lõplikult muuta. Õpime oma vigadest ja liigume uute resolutsioonidega edasi. Seda tegi Sakarja ja seda me peame tegema, kui tahame õppida tema heast eeskujust.

Mõelge täna iga tehtud patule, millel on olnud teie elus valusad tagajärjed. Selle patu üle järele mõeldes on tegelik küsimus, kuhu te siit lähete. Kas lubate, et varasem patt või usu puudumine valitsevad ja kontrollivad teie elu? Või kasutate oma varasemaid ebaõnnestumisi uute resolutsioonide ja otsuste langetamiseks tulevikuks, et oma vigadest õppida? Sakarja eeskuju jäljendamiseks on vaja julgust, alandlikkust ja jõudu. Proovige need voorused täna oma ellu tuua.

Issand, ma tean, et mul pole oma ellu usku. Ma ei suuda uskuda kõike, mida sa mulle ütled. Seetõttu ei suuda ma sageli Su sõnu praktikas rakendada. Kallis Issand, kui ma kannatan oma nõrkuse käes, aita mul teada saada, et see ja kõik kannatused võivad viia sulle au andmiseni, kui ma oma usku uuendan. Aidake mul nagu Sakariasel alati teie juurde naasta ja kasutada mind oma ilmse au vahendina. Jeesus, ma usun sinusse.