Mõelge täna Magnificati Maarja kuulutamise ja rõõmu kahesugusele protsessile

„Mu hing kuulutab Issanda suurust; mu vaim tunneb rõõmu Jumala, mu päästja üle ”. Luuka 1: 46–47

On üks vana küsimus, mis küsib: "Kumb oli esimene, kas kana või muna?" Noh, võib-olla on see ilmalik "küsimus", sest ainult Jumal teab vastust sellele, kuidas ta maailma ja kõik selle sees olendid lõi.

Täna esitab meie Õnnis Ema Magnificati uhke kiituslaulu esimene salm meile veel ühe küsimuse. "Mis saab kõigepealt, kas Jumalat kiita või Temast rõõmu tunda?" Võib-olla pole te seda küsimust kunagi endale esitanud, kuid nii küsimus kui ka vastus on mõtet mõelda.

See Maarja kiidulaulu esimene rida määrab kaks tema sees toimuvat tegevust. Ta "kuulutab" ja "rõõmustab". Mõelge neile kahele sisemisele kogemusele. Küsimuse saab kõige paremini sõnastada nii: kas Maarja kuulutas Jumala suurust seetõttu, et teda täitis kõigepealt rõõm? Või oli ta rõõmu täis, sest ta oli kõigepealt kuulutanud Jumala suurust? Võib-olla on vastus pisut mõlemat, kuid selle salmi järjestamine Pühas Pühakirjas tähendab, et ta kuulutas kõigepealt ja oli sellest tulenevalt rõõmus.

See pole ainult filosoofiline või teoreetiline mõtisklus; pigem on see väga praktiline, pakkudes sisukat ülevaadet meie igapäevaelust. Sageli ootame elus, enne kui Jumalat täname ja kiidame, kui meid inspireeritakse. Ootame, kuni Jumal puudutab meid, täidab meid rõõmsa kogemusega, vastab meie palvele ja siis vastame tänuga. See on hea. Aga miks oodata? Miks oodata, et kuulutada Jumala suurust?

Kas peaksime kuulutama Jumala suurust, kui elus on asjad rasked? Jah. Kas me peaksime kuulutama Jumala suurust, kui me ei tunne tema kohalolekut oma elus? Jah. Kas peaksime kuulutama Jumala suurust ka siis, kui kohtame elus kõige raskemaid riste? Kindlasti.

Jumala ülevuse kuulutamine ei tohiks toimuda alles pärast mõningast jõulist inspiratsiooni või palvele vastamist. Seda ei tohiks teha alles pärast Jumala läheduse kogemist. Jumala suurusest teatamine on armastuse kohustus ja seda tuleb alati teha iga päev, igas olukorras, ükskõik mis ka ei juhtuks. Kuulutame Jumala suurust ennekõike sellisena, nagu ta on. Ta on Jumal. Ja ta väärib meie kiitust ainuüksi selle fakti eest.

Huvitav on aga see, et valik kuulutada Jumala suurust nii headel kui ka rasketel aegadel viib sageli ka rõõmu kogemiseni. Tundub, et Maarja vaim rõõmustas oma Päästja Jumala üle peamiselt seetõttu, et ta kuulutas kõigepealt Tema suurust. Rõõm tuleb kõigepealt jumalateenistusest, tema armastamisest ja tema nime tõttu au andmisest.

Mõelge täna sellele kahekordsele kuulutamise ja rõõmu protsessile. Kuulutus peab alati olema esikohal, isegi kui meile tundub, et rõõmustada pole millegi üle. Kuid kui suudate kuulutada Jumala suurust, avastate ühtäkki, et olete avastanud elus sügavaima rõõmu põhjuse - Jumala enda.

Kallis Ema, sa oled otsustanud kuulutada Jumala suurust. Sa oled ära tundnud Tema hiilgava tegevuse oma elus ja maailmas ning nende tõdede kuulutamine on sind rõõmuga täitnud. Palvetage minu eest, et prooviksin ka Jumalat iga päev ülistada, olenemata saadud raskustest või õnnistustest. Lubage mul jäljendada teid, kallis ema, ja jagada ka teie täiuslikku rõõmu. Ema Maarja, palveta minu eest. Jeesus, ma usun sinusse.