Püha Isaaci joogid ja kaaslased, 19. oktoobri päeva püha
19. oktoobri päeva püha
(† 1642–1649)
Isaac Jogues ja tema kaaslased olid esimesed Põhja-Ameerika mandri märtrid, keda kirik ametlikult tunnustas. Noore jesuiidina õpetas kultuuri- ja kultuuriinimene Isaac Jogues Prantsusmaal kirjandust. Ta loobus sellest karjäärist, et töötada uues maailmas Huroni indiaanlaste seas ning 1636. aastal saabus ta koos kaaslastega Jean de Brébeufi juhtimisel Quebeci. Irokeesid ründasid huroneid pidevalt ja mõne aasta pärast võtsid irokeesid isa Jogues kätte ning vangistati 13 kuuks. Tema kirjad ja päevikud räägivad, kuidas teda ja ta kaaslasi külast külla juhatati, kuidas neid peksti, piinati ja sunniti jälgima, kuidas nende usku pöördunud huroneid segi aeti ja tapeti.
Ootamatu põgenemisvõimalus tuli hollandlaste kaudu Isaac Joguesil ja ta naasis Prantsusmaale, kandes oma kannatuste märke. Mitu sõrme oli lõigatud, näritud või põletatud. Paavst Urbanus VIII andis talle loa missi pakkumiseks oma moonutatud kätega: "See oleks häbiväärne, kui Kristuse märter ei saaks juua Kristuse verd".
Kangelasena koju tervitatud isa Jogues oleks võinud istuda, tänada Jumalat tema turvalise tagasipöördumise eest ja kodumaal rahulikult surra. Kuid tema innukus viis ta taas unistuste elluviimise juurde. Mõne kuu pärast asus ta purjetama oma missioonidele huronite sekka.
1646. aastal lahkusid nad koos misjonäridele oma teenuseid pakkunud Jean de Lalandega irokeesimaale, uskudes, et järgitakse hiljuti allkirjastatud rahulepingut. Mohawki sõjarühm võttis nad kinni ning isa Jogues oli 18. oktoobril tomahawk ja talle tehti pea maha. Jean de Lalande tapeti järgmisel päeval Ossernenonis, külas Albany lähedal New Yorgis.
Esimene jesuiitidest misjonäridest sai märtrisurma René Goupil, kes koos Lalande'iga oli pakkunud oma teenuseid oblatena. Teda piinati koos Isaac Joguesega 1642. aastal ja teda piinati selle eest, et ta tegi mõne lapse otsaesisele ristimärgi.
Isa Anthony Daniel, kes töötas järk-järgult kristlasteks saavate huronite seas, tappis irokeesid 4. juulil 1648. Tema surnukeha visati tema kabelisse, mis süüdati.
Jean de Brébeuf oli prantsuse jesuiit, kes saabus Kanadasse 32-aastaselt ja töötas seal 24 aastat. Ta naasis Prantsusmaale, kui inglased vallutasid 1629. aastal Quebeci ja heitsid välja jesuiidid, kuid naasis neli aastat hiljem missioonile. Kuigi nõiad süüdistasid jesuiite huronite seas rõugepideemias, jäi Jean nende juurde.
Ta koostas Huronis katekismusi ja sõnaraamatu ning nägi enne oma surma 7.000. aastal 1649 pöördunut. Isa Brébeuf suri pärast neli tundi kestnud äärmuslikku piinamist.
Gabriel Lalemant oli andnud neljanda tõotuse: ohverdada oma elu põlisameeriklaste heaks. Teda piinati jubedalt surnuks koos isa Brébeufiga.
Isa Charles Garnier lasti 1649. aastal surnuks, ristides irokeeside rünnaku käigus lapsi ja katehhumeene.
Isa Noel Chabanel tapeti samuti 1649. aastal, enne kui ta sai Prantsusmaal oma üleskutsele vastata. Tal oli olnud missioonieluga kohanemine äärmiselt keeruline. Ta ei saanud keelt õppida ning indiaanlaste toit ja elu ajasid ta pea peale ning kogu Kanadas viibimise ajal kannatas ta ka vaimse kuivuse all. Ometi lubas ta jääda oma missioonile kuni surmani.
Need kaheksa Põhja-Ameerikast pärit jesuiidi märtrit pühitseti 1930. aastal.
Peegeldus
Usk ja kangelaslikkus on istutanud usu Kristuse risti meie maa sügavusse. Põhja-Ameerika kirik sündis märtrite verest, nagu on juhtunud nii paljudes kohtades. Nende pühakute teenimine ja ohverdamine paneb meid kõiki proovile, pannes meid mõtlema, kui sügav on meie usk ja kui tugev on meie soov teenida ka surma korral.