Püha Faustina ütleb meile, kuidas reageerida vaimse lohutuse kaotusele

On lihtne langeda mõttelõksu, et Jeesust järgides peaksime kogu oma tegevuses pidevalt lohutama ja lohutama. See on tõsi? Jah ja ei. Mõnes mõttes on meie lohutus pidev, kui täidame alati Jumala tahet ja teame, et teeme seda. Siiski on olukordi, kus Jumal eemaldab armastusest meie hingelt igasuguse vaimse lohutuse. Meile võib tunduda, nagu oleks Jumal kaugel ja kogeksime segadust või isegi kurbust ja meeleheidet. Kuid need hetked on kõige suurema halastuse hetked, mida on võimalik ette kujutada. Kui Jumal näib olevat kauge, peaksime alati uurima oma südametunnistust, veendumaks, et see pole patu tulemus. Kui südametunnistus on puhas, peaksime rõõmustama Jumala kohaloleku meelelise kaotuse ja vaimse lohutuse kaotuse üle. Sest?

Sest see on Jumala halastustegu, kuna see kutsub meid tunnetest hoolimata kuulekusele ja heategevusele. Meile antakse võimalus armastada ja teenida, kuigi me ei tunne kohe lohutust. See muudab meie armastuse tugevamaks ja ühendab meid kindlamalt Jumala puhta halastusega (vt päevikut nr 68). Mõelge kiusatusele Jumalast eemale pöörata, kui tunnete end allakäinud või ahastuses. Mõelge neile hetkedele kui kingitustele ja võimalustele armastada, kui te ei tunne end armastavana. Need on võimalused, mille Halastus saab muuta halastuse puhtaimaks vormiks.

Issand, ma otsustan armastada Sind ja kõiki, kelle oled minu ellu pannud, olenemata sellest, mida ma tunnen. Kui armastus teiste vastu pakub mulle suurt lohutust, aitäh. Kui armastus teiste vastu on raske, kuiv ja valus, siis tänan teid. Issand, puhasta mu armastus autentsemal kujul kui sinu jumalik halastus. Jeesus, ma usun sinusse.