1. veebruari päeva püha: Taani kaitsepühaku Püha Ansgari lugu

"Põhjapoolsel apostlil" (Skandinaavias) oli piisavalt pettumusi, et pühakuks saada, ja seda ta ka tegi. Temast sai benediktiin Corbie's Prantsusmaal, kus ta oli õppinud. Kolm aastat hiljem, kui Taani kuningas pöördus, läks Ansgar märkimisväärse eduta sinna riiki kolmeks aastaks misjonitööks. Rootsi palus kristlikke misjonäre ja ta läks sinna, taludes piraatide tabamist ja muid raskusi. Vähem kui kaks aastat hiljem kutsuti ta tagasi New Corbie (Corvey) abtiks ja Hamburgi piiskopiks. Paavst pani ta kinni Skandinaavia missioonidele. Põhja-apostolaadi vahendid lõppesid keiser Louis surmaga. Pärast 13 aastat tööd Hamburgis nägi Ansgar, et see purunes põhjamaalaste sissetungi tõttu maani; Rootsi ja Taani pöördusid tagasi paganluse juurde.

Ta juhatas uusi apostellikke tegevusi põhjas, reisides Taani ja aidates teise kuninga usku pöörata. Kummalise otstarbekuse abil loosi heita lubas Rootsi kuningas kristlastel misjonäridel naasta.

Ansgari elulookirjutajad märgivad, et ta oli erakordne jutlustaja, alandlik ja askeetlik preester. Ta oli pühendunud vaestele ja haigetele, ta jäljendas Issandat, pestes nende jalgu ja serveerides neid laua taga. Ta suri Saksamaal Bremenis rahumeelselt, täitmata oma soovi olla märter.

Rootsi muutus pärast surma taas paganlikuks ja püsis sellisena kuni misjonäride saabumiseni kaks sajandit hiljem. Sant'Ansgar jagab oma liturgilist pidu 3. veebruaril San Biagioga.

Peegeldus

Ajalugu fikseerib selle, mida inimesed teevad, mitte seda, mis nad on. Kuid Ansgari-suguste meeste ja naiste julgus ja visadus võivad tuleneda ainult tugeva aluse loomisest algse julge ja visadusega misjonäriga. Ansgari elu on veel üks meeldetuletus, et Jumal kirjutab otse kõverate joontega. Kristus hoolitseb apostolaadi mõju eest omal moel; teda huvitab kõigepealt apostlite endi puhtus.