27. detsembri päeva püha: püha apostel Johannese lugu
27. detsembri päeva püha
(6-100)
Apostli Püha Johannese lugu
Jumal on see, kes kutsub; inimesed reageerivad. Evangeeliumides on Johannese ja tema venna Jaakobuse kutse ühes Peetruse ja tema venna Andreasega väga selgelt öeldud: Jeesus kutsus nad; nad järgnesid. Nende vastuse absoluutsusele viitab lugu. Jaakobus ja Johannes olid koos isa Sebedeusega paadil võrke lappimas. Ta kutsus nad ja nad jätsid kohe oma paadi ja isa ning järgnesid talle ”(Matteuse 4: 21b-22).
Kolme endise kaluri - Peetruse, Jaakobi ja Johannese - jaoks pidi selle usu eest tasuma eriline sõprus Jeesusega. Ainult neil oli privileeg viibida Muutumises, Jairose tütre ülestõusmises ja Ketsemani agoonias. Kuid Johni sõprus oli veelgi erilisem. Traditsioon määrab talle neljanda evangeeliumi, kuigi enamik kaasaegse Pühakirja uurijaid peab ebatõenäoliseks, et apostel ja evangelist on sama isik.
Johannese evangeeliumis viidatakse talle kui „jüngrile, keda Jeesus armastas“ (vt Johannese 13:23; 19:26; 20: 2), kes heitis end viimasele õhtusöömaajale Jeesuse kõrvale ja kellele Jeesus andis peen au oma ema eest hoolitseda, kui John risti all seisis. "Naine, siin on teie poeg ... Vaata, su ema ”(Johannese 19: 26b, 27b).
Oma evangeeliumi sügavuse tõttu peetakse Johannest tavaliselt teoloogia kotkaks, kes hõljub kõrgete piirkondade kohal, kuhu teised kirjanikud pole jõudnud. Kuid alati ausad evangeeliumid paljastavad mõningaid väga inimlikke jooni. Jeesus andis Jaakobusele ja Johannesele hüüdnime "äikese pojad". Kuigi on raske täpselt teada, mida see tähendas, antakse vihje kahel juhul.
Esimeses, nagu ütleb Matteus, palus nende ema lasta neil istuda Jeesuse kuningriigi aukohtades üks temast paremal, teine vasakul. Kui Jeesus küsis neilt, kas nad võiksid juua karikat, mida ta joob, ja ristitakse oma kurbuse ristimisega, vastasid nad rõõmsalt: "Me võime!" Jeesus ütles, et nad jagavad tõepoolest tema karikat, kuid ta ei saanud anda paremale istujale. See oli mõeldud neile, kellele Isa selle reserveeris. Teised apostlid olid nördinud vendade eksliku ambitsiooni pärast ja Jeesus kasutas juhust, et õpetada neile võimu tõelist olemust: „… [Kes] tahab teie seas esimene olla, see on teie ori. Samamoodi ei tulnud Inimese Poega teenima, vaid ta pidi teenima ja andma oma elu paljude eest lunaraha eest ”(Matteuse 20: 27–28).
Ühel teisel korral küsisid "äikesepojad" Jeesuselt, kas nad ei peaks taevast tuld kutsuma külalislahkete samaarlaste pihta, kes ei võtaks Jeesust vastu, sest ta oli teel Jeruusalemma. Kuid Jeesus "pöördus ja noomis neid" (vt Luuka 9: 51–55).
Esimene paasapüha Maarja Magdaleena "jooksis ja läks Siimon Peetruse ja teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile:" Nad on võtnud Issanda hauast ära ja me ei tea, kuhu nad ta on pannud "(Johannese 20: 2). Johannes mäletab ehk naeratades, et nad jooksid Peetrusega kõrvuti, kuid siis "teine jünger jooksis Peetrist kiiremini ja tuli esimesena haua juurde" (Johannese 20: 4b). Ta ei läinud sisse, vaid ootas Peetrit ja laskis ta esimesena sisse. "Siis läks sisse ka teine jünger, see, kes esimesena haua juurde jõudis, ja ta nägi ja uskus" (Johannese 20: 8).
Johannes oli Peetrusega koos, kui tekkis tema ülestõusmise järel esimene ime - sünnist halvatud mehe paranemine -, mis viis nad vanglas koos öö veetma. Salapärane ülestõusmise kogemus sisaldub ehk kõige paremini Apostlite tegude sõnades: "Peetruse ja Johannese julgust jälgides ning neid tavaliste ja asjatundmatutena tajudes olid nad [küsijad] hämmastunud ja tundsid neid Jeesuse kaaslastena ära" (Apostlite teod 4 : 13).
Apostel Johannest peetakse traditsiooniliselt Uue Testamendi ja Ilmutusraamatu koguni kolme kirja autoriks. Tema evangeelium on väga isiklik lugu. Ta näeb hiilgavat ja jumalikku Jeesust juba oma sureliku elu juhtumites. Viimasel õhtusöögil räägib Johannese Jeesus nii, nagu oleks ta juba taevas. Johannese evangeelium on Jeesuse au.
Peegeldus
Ta ei ole väga kaugel sellest, kui ta tahaks ärevil istuda võimu aujärjel või kutsuda taevast tuld, et saada inimeseks, kes võiks kirjutada: "Armastust tundsime nii, et ta andis oma elu meie eest. ; seepärast peaksime oma elu andma oma vendade eest ”(1. Johannese 3:16).