Viimane teade anti Giampilierile

Jeesuse sõnum, 29.

mida ma arvan, mida ma täna leian usukogukondadest üldiselt ja kõigist hingest, mis on mulle pühitsetud? Nii paljudes neist on ainult segadus ja maailmavaim. Ometi jätsid nad vaimuliku pühitsemise päeval vaimude suurimas rõõmustuses hüvasti maailma müradega, lubades pühalikult, et kuulavad ainult Minu häält.
Mu lapsed, aga kui maailm räägib oma möllamise, valerõõmude, pettustega, on vaja, et ma vaikiksin. Ja nii ma ka teen. Vähehaaval kustutab Minu pilt end maa pealt ja inimese südamest, et luua teine, mis mind asendaks. Liiga palju on pühitsetud hingi, kellel on religioosne harjumus ja maailmavaim.

Minu lapsed on kõik mind hüljanud, šokeeritud nagu minu ebaõnnestumine. Kaks või kolm ustavat hinge, kes vaatavad mind pisaratest varjatud silmadega, Mu ema, jünger, keda ma nii väga armastasin, ja Magdaleena. Aga kus on teised? Kus on Peeter, kivi, mille vastu tormid murduvad? Kus on minu sündiv kirik, mis ilmub mõne minuti pärast minu südame vermilioni haavast, mida sõdur hakkab avama? See tuleb välja taeva ilusaima lillena, mille on loonud armastus ning toidab minu keha ja mu veri, mis jätkab vere valamist aegade lõpuni.
Mu lapsed, isegi mu kogudus pole enam minu kohalolekust teadlik, sest kui ta seda märkaks, ei läheks asjad nii. Isegi need, kes oma igavese preesterluse väega panevad Mind taevast alla tulema, pole sellest teadlikud. Kas ma pole tõesti igavene tagasilükatud, igavene valesti mõistetud? Minu preestrid, kes naudingute karikat käes hoiavad ega unusta iga viimast tilka juua, ei ole aru saanud, et minu evangeeliumi ei saa muuta. See ei olnud see, mida ma tahtsin. Palvetage minu koguduse eest, sest paljud hinged on kadunud.
Nüüd õnnistan teid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.