Kas kristlane peab tundma end süüdi, et naudib maiseid naudinguid?

Sain selle e-kirja saidilt Colin, huvitava küsimusega:

Siin on lühike kokkuvõte minu positsioonist: elan keskklassi peres ja kuigi me pole oma kulutuste osas sugugi ekstravagantsed, on meil sellises peres tavalised asjad. Ma käin ülikoolis, kus õpin õpetajaks. Jällegi ütleksin, et elan mõistlikult mitte liigset üliõpilaselu. Enamasti olen alati jumalasse uskunud ja üritanud viimasel ajal elada kristlikumat eluviisi. Seetõttu olen tundnud huvi olla eetilisem ostetavate asjadega, näiteks õiglase kaubanduse toidu või ringlussevõtuga.

Viimasel ajal olen aga kahtluse alla seadnud oma elustiili ja kas see on vajalik või mitte. Selle all ma mõtlen, et ma pole kindel, kas ma tunnen end süüdi selles, et mul on nii palju, kui maailmas on inimesi, kellel on nii vähe. Nagu ma ütlesin, tunnen, et üritan asju modereerida ja püüan mitte kunagi kergemeelselt kulutada.

Minu küsimus on siis järgmine: kas on okei nautida asju, millel mul on õnne, olgu selleks siis esemed, sõbrad või isegi toit? Või peaksin end süüdi tundma ja võib-olla proovima enamikust neist loobuda? "

Lugesin teie läbinägelikust artiklist: "Levinud väärarusaamad uute kristlaste kohta". Selles on need kaks küsimust selle küsimusega seotud:

Arusaamatus 9 - kristlased ei tohiks nautida mingeid maiseid naudinguid.
Ma usun, et Jumal lõi meile õnnistuseks kõik head, kasulikud, lõbusad ja nauditavad asjad, mis meil siin maa peal on. Võti ei hoia neid maiseid asju liiga tugevalt kinni. Peame haarama ja nautima oma õnnistusi, kui peopesad on avatud ja ülespoole suunatud. "
- Ma usun ka seda.

2. Arusaamatus - kristlaseks saamine tähendab kogu oma lõbust loobumist ja reeglite järgimist.
Pelgalt reeglite järgimise rõõmutu olemasolu ei ole tõeline kristlus ja külluslik elu, mida Jumal teie jaoks kavatseb. "
- See on jällegi sentiment, millega olen väga nõus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et praegu tunnen, et peaksin püüdma teisi võimalikult palju aidata, kui jätkan oma praegust elustiili. Hindaksin väga nende tunnete üle peegeldamist.

Aitäh veel kord,
Colin

Enne minu vastuse alustamist loome piibelliku tausta Jaakobuse 1:17:

"Iga hea ja täiuslik kingitus tuleb ülalt, tuleb taevaste tulede isalt, kes ei muutu nagu liikuvad varjud." (NIV)

Kas peaksime siis tundma end süüdi maiste naudingute nautimise pärast?
Usun, et Jumal lõi meie rõõmuks maa ja kõik selles sisalduva. Jumal soovib, et naudiksime kogu tema loodud ilu ja imet. Peamine on aga hoida Jumala kingitustest alati avatud kätega ja avatud südamega. Peame olema valmis lahti laskma alati, kui Jumal otsustab ühe neist kingitustest ära võtta, olgu selleks kallim, uus kodu või praadisöök.

Vana Testamendi mees Iiob nautis Issandalt suurt rikkust. Jumal pidas teda ka õigeks meheks. Kui ta kaotas kõik, mida ta Iiobi 1:21 ütles:

"Ma sündisin paljana ema üsast
ja kui lahkun, olen alasti.
Issand andis mulle selle, mis mul oli
ja Issand viis ta minema.
Kiida Issanda nime! "(NLT)

Mõtteid kaaluda
Võib-olla juhatab Jumal teid eesmärgiga vähemaga elama? Võib-olla teab Jumal, et leiad vähem rõõmu ja naudingut vähem keerulisest elust, mis on vaba materiaalsetest asjadest. Teiselt poolt kasutab Jumal võib-olla teie saadud õnnistusi oma headuse tunnistajaks oma naabritele, sõpradele ja perele.

Kui otsite seda igapäevaselt ja tõsiselt, juhatab see teid südametunnistuse, selle rahuliku sisehäälega. Kui usaldate teda avatud kätega, peopesad tema kingituste eest kiituseks, pakkudes neid alati Jumalale tagasi, kui ta neid paluks, usun, et teie südant juhib tema rahu.

Kas Jumal võiks kutsuda ühe inimese elama vaesuses ja ohverdama mingil eesmärgil - see, mis toob Jumalale au -, kutsudes samal ajal teist inimest rahalise elu juurde, ka selleks, et tuua Jumalale au? Usun, et vastus on jaatav. Samuti usun, et mõlemad elud saavad võrdselt õnnistatud ja täidetud kuulekuse rõõmu ja täiuslikkuse tundega Jumala tahtes elades.

Viimane mõte: võib-olla on kõigi kristlaste tunnetatud naudingu nautimises vaid väike süütunne? See võib meelde tuletada meile Kristuse ohvrit ning Jumala armu ja headust. Võib-olla pole süütunne õige sõna. Parem sõna võiks olla tänulikkus. Colin ütles seda järgmises e-kirjas:

"Mõeldes mõtlen, et võib-olla on alati väike süütunne, kuid see on kasulik, kuna see tuletab meile meelde kingitusi, millest te räägite."