FOTOMUDEL: Medjugorjes hobuse seljast visatuna... nägi ta oma ISSANDAT

Da Paolo Tessione - August 20, 2019

22-aastane: väga armas nägu, nüüd kõik naeratab, peidab endas väga kurba lugu. Toorest kirjeldusest, mille ta mulle oma "deemonielust" annab, tahab ta välja tuua selle halastuse suuruse, mida Jumal on teda kasutanud, et olla eeskujuks kõigile oma kannatlikele, kes ootavad patuseid (1Tim 1).

„Ta räägib teile lühidalt, kuidas Jumal mind Damaskuse teel hobuse seljast kukutas ja viis mu elu muutma. Ma ei olnud kunagi puhas tüdruk, kogesin alati pattu. Vaevalt isa hariduse saanud, veidi üle kuueteistkümne, andsin ma end tema elukaaslasele. Siis kell 17 abort. 18-aastaselt lahkusin kodust Milanosse moetööle. Ja seal, olles ilus tüdruk, sisenesin rikaste inimeste ringi, õppisin tundma teatud ringkondi ja üha ambitsioonikamalt teles ja ajalehtedes kellekski saada, hakkasin elama Itaalia rikkamate seas. Kuid konkurentsist tingitud tööpuudus ja rahavajadus ajendas mind isalt raha küsima. Ainus vastus: "Kui tahad end hästi tunda, pead minuga tagasi tulema!".

Ma ütlesin ei! Väändunud mentaliteet, mis oli täidetud ainult pahatahtlikkusega, kasvas minus üha enam. Rahavajadus pani mind unistama kohtumisest miljardäriga – pidid paljud tüdrukud – olema tema armuke ja rahuldama kõik mu soovid isast sõltumatuks saada: see oleks olnud minu õnn.

Sõber aitas mul ühineda Euroopa miljardäride ringiga. Hakkasin end prostitueerima inimesega, kes oli esmalt armas ja siis otsustasin mind ära kasutada, isegi kui mitte tänaval. Alustasin sellega, et kui – ma teenin natukene raha, siis see peatub. Kuid mida rohkem ma teenisin, seda rohkem kulutasin ja seda rohkem oli mul vaja olla kõrgetasemeliste inimestega. Mind imetleti, nad viisid mind siia-sinna, aga üha õnnetumalt, kuna olin tundlik, tahtsin kiindumust: selle asemel ainult musta, musta keskkonda ning viskasin end 19-aastaseks saamiseni kokaiini ja alkoholi sisse.

Veetsin öid väga rikaste meeste juures, üha enam prostitutsioonis, ärkasin kell 1 või 2 päeval, olles kurnatud. Unerohtu täis topitud, jätkasin joomist, leidmata armastust, enda ümber oli ainult julmust. Seega hävitasin endas kõik inimliku ja ka iga tüdruku, kes minuga kaasa tuli.

Nii et kuni 19 ja pool aastat oli mu elu lihtsalt kurbus. Siis kohtusin miljardärist mehega, kellega olen koos olnud kuni 2 kuud tagasi. Selle tulemusena lõpetasin prostitutsiooni tegemise, kuid veetsin siiski öid väga rikaste meestega üle maailma. Vaatamata sellele mehele nägin ma neid siiski kahte-kolme, kes vastasid kingituste, ehete, riietega. Ja iga kord, kui see minuga juhtus, toimus minus täielik häving, nii psühholoogiline kui ka füüsiline, kuni selleni, et pidin maski ette panema ja end selles osas tuvastades suutsin ennast ületada, juues palju.

Sellel eelmisel aastal oli mul veel 4 tõelist… armastust, kuid need lõppesid üksteise järel ja ma kukkusin kokku kurvalt, pettunult, kannatades kuni mitu korda enesetapukatseni. Mõtlesin: Jumal on mind prostitutsioonist välja viimisega kibestunud. Nüüd otsisin heatahtlikku heksit, et muuta oma meest, kes oli veidi hull; kuid ma ei lakanud kunagi kasutamast ennustajaid, kaardimänge jne, et teada saada, mis elul minu jaoks varuks on, sest sisimas unistasin ikka veel kohtumisest puhta mehega, et abielluda ja saada 5 või 6 last ning elada riik. Mul oli lähedal üks tüdruk, kes vaatamata sellele, et olin samades kingades, kasutas minu vastu lõpmatut lahkust, kuid kohtlesin teda halvasti, olin metsaline.

Kokkuvõttes on mu elu 3 aastat olnud deemonlik.

Minu mina enam ei eksisteerinud. Ma armastasin seksi, raha ning elasin orgiate ja narkootikumide keskel. Mul oli kõike ja rohkem kui midagi, millest üks tüdruk unistada oskas. Iga mu soov täitus, kuid mu elu oli tühi ja surnud. Ma tundusin kõige õnnelikum, selle asemel olin kõige meeleheitel. Teiste silmis olin hiilgav ja edukas: tegelikult oli kõik väljamõeldis. Olin tuim ja õnnetu. Nii hävitab maailm oma kummardajad.

21 aastat. Juba aasta aega olen hakanud tundma Medjugorje kutset: sinna kutsus mind ema. Otsustavaks sai 6 kuud tagasi nähtud teledokumentaal, mis mind sügavalt tabas. Ütlesin endale: millal see päev ka minu jaoks tuleb? Leidsin jaama ajalehekioskist ostetud raamatust Medjugorjest 3 või 4 palvet ja tundsin endast tugevamat vajadust need ette lugeda, isegi kui kell 2 või 3 öösel tagasi tulin. Siis 4 kuud tagasi tülitsesin oma mehega, siis teisega, siis parima sõbraga: saatsin nad kõik kuradile. Ta oli Keegi, kes mind tasapisi minevikust lahutas: tundsin, et miski minu sees muutub.

Maikuus juhtusin telefonis rääkima peaaegu hullunud poolõega, kelle eest olin püha Rita poole palvetanud ja kes Medjugorjesse sõitnuna siis täielikult terveks sai. Ta nõudis: minge Medjugorjesse, kuid minu sees kordas hääl: pole veel teie aeg. Olin veennud oma samades kingades kallimat Medjugorjesse minema: esmalt naeris ta mulle näkku, aga siis lahkudes naasis ta inglina: ta palvetas, nuttis, armastas Jumalat ja lahkus kõigest lõbusast. Tundsin, et ka minu aeg on käes. Paastusin ka korra nädalas. Kuid kui palju takistusi kuni viimaseni ei leia ma lennukis istet, mind haaravad kahtlused tagajärgede suhtes: kuidas saaksin oma harjumustest lahti saada? Õhtul enne lahkumist käisin sõpradega väljas ja tegin vist oma viimased rasked patud. Lõpuks lahkun ja kohtun Splitis grupiga toredate noortega. Saabumine Medjugorjesse öösel. Jään sinna 3 päeva söömata, magamata, sest mind nende asjade juures enam miski ei huvita.

25. juuli hommikul.
Ma ei mäleta, millal täpselt, hakkan mõistuse ja südame ekstaasi sattuma: olin Jumala lähedal. Selle 20 minuti jooksul andis Jumal mulle armu tunda tema armastust (ta on seda meenutades liigutatud) ja pani mind nägema ja tunda tema teed. Seda, mida ma siis tundsin, ei tundnud ma enam kunagi, kuid sellest piisas, et enne oma elu lõpetada ja tõeliselt vaeseks jääda. Andsin kõik ära: kulla ja raha ning minust ei jäänud absoluutselt mitte midagi. Riietu hästi, meik, ole ilus, meelelahutus, sõbrad, maailm ühesõnaga, mis minu arvates oli ilus: kõik lahkus mu elust järsku. Seda enam ei eksisteerinud.

Nende 20 minuti jooksul tundsin, et mu elu peaks olema ainult Kristuses Jumala eest koos Jumalaemaga. Ta võttis mind Fr Jozo kätesse, kes tunnistas mind ja pani mind oma armsuses tundma, et Jeesus andis mulle andeks. Nädala pärast naasin uuesti Medjugorjesse, et seal veidi aega veeta. Ma ei ütle armudest, mida ma neil päevil sain, ennekõike suurt armastust palve vastu, millest sai tõeline kohtumine Jeesuse ja tema Emaga ning minus sündis aeglaselt soov täieliku pühitsuse järele.

Tagasi Milanos juhatab Jeesus mind nüüd, kuhu iganes ta soovib, kogukonnas ja palverühmades. Kuulen sageli Jeesust ja tema armastust, kuni mul hakkab paha. Ilma palveta ei saaks ma enam tundigi elada. Minu armastus Jeesuse vastu kasvab päevast päeva. Ma ei mõtle tulevikule, vaid palun pidevalt end Tema hooleks jätta. Kurat ei lakka mind väga tugevalt ahvatlemast: mitte sundima mind naasma oma endisesse ellu, vaid soovides, väikeste asjadega, mida on aga suurepärased, et mind oma kutsumusest eemale hoida. Mõnikord veedan kaks-kolm tundi kahtlusi ja ärevust: abielluda ja saada lapsi? Kuid pärast paari palvet tunnen ma nii suurt armastust ja ütlen endale, et "miski, ei lapsed ega mees, ei suudaks mulle samasugust armastust anda".

X, 24. september 1987

Allikas: Medjugorje kaja nr 45