Jeesuse kroonist pärinev okk läbistab Püha Rita pead
Üks pühadest, kes okaskrooni stigmadest ainult ühe haava sai, oli Santa Rita da Cascia (1381–1457). Ühel päeval läks ta koos kloostri nunnadega Santa Maria kirikusse, et kuulata õnnistatud jutlust. Giacomo Monte Brandonest. Frantsiskaani vennal oli kultuuri ja sõnaosavuse poolest hea maine ning ta rääkis Jeesuse kirest ja surmast, pöörates erilist tähelepanu kannatustele, mida meie Päästja okaskroon kandis. Nendest kannatustest tehtud graafiline ülevaade liigutas teda pisarateni ja naasis kloostrisse ning läks pensionile väikesesse privaatsesse oratooriumisse, kus ta kummardus krutsifiksi jalamil. Palvetades ja valudes neelatud, keeldus ta alandlikkusest palumast stigmatide nähtavaid haavu, nagu need olid antud Püha Franciscusele ja teistele pühakutele,
Palve lõpetades tundis ta, et üks okkadest, nagu Jeesuse lastud armastuse nool, tungib otsaesise keskele lihasse ja luudesse. Aja jooksul muutus haav mõne nunna jaoks koledaks ja mässuliseks, nii et Püha Rita jäi oma järgnevaks viieteistkümneks eluaastaks oma kambrisse, kandes jumalike mõtiskluste ajal piinavat valu. Valule lisati väikeste usside moodustumine haavas. Tema surma ajal paiskus tema otsmikul tekkinud haavast suur valgus, kui väikesed ussid muutusid valgussädemeteks. Isegi täna on haav tema otsmikul nähtav, kuna tema keha jääb imeliselt rikkumata.
Täpsem selgitus okkast Saint Rita laubas
"Kord tuli frantsiskaani vend Beato Giacomo del Monte Brandone Casciasse S. Maria kirikus jutlustama. Sellel heal isal oli õppimise ja sõnaosavuse poolest hea maine ning tema sõnadel oli võim liikuda kõige kõvemini. Kuna Püha Rita soovis kuulata jutlustajat, kes sedasi pühitses, läks ta koos teiste nunnade saatel sinna kirikusse. Isa Jaakobi jutluse teema oli Jeesuse Kristuse kirg ja surm. Sõnadega, nagu oleks taeva dikteeritud, rääkis sõnakas frantsiskaan vana, vana ja uue loo meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse suurtest kannatustest. Kuid domineeriv idee kõigest, mida frantsiskaan ütles, keskendus justkui okasekroonist tingitud liigsetele kannatustele.
„Jutlustaja sõnad tungisid sügavalt Püha Rita hinge, täitsid ta südant, kuni see valas üle kurbusest, pisarad silmis ja ta nuttis, nagu ta kaastundlik süda murduks. Pärast jutlust naasis Püha Rita kloostrisse, kandes iga sõna, mille isa Jaakobus okaskrooni kohta ütles. Pärast õnnistatud sakramendi külastamist läks Püha Rita pensionile väikesesse privaatsesse oratooriumisse, kus tema keha täna puhkab, ja nagu see oli haavatud süda, oli ta innukas jooma Issanda vett, et kustutada janu kannatuste pärast, mis ärevust tekitavad. ihkades kummardus ta krutsifiksi jalamile ja hakkas mõtisklema valude üle, mida kannatas meie Päästja okaskroon, kes tungis sügavalt Tema pühadesse templitesse. Ja soovides pisut kannatada oma jumaliku abikaasa poolt kannatatud valu käes, palus ta Jeesusel anda talle vähemalt üks okaskrooni paljudest okastest, mis tema püha pead piinasid, öeldes talle:
Jutlustaja sõnad tungisid sügavalt Püha Rita hinge,
„Oh mu jumal ja risti löödud Issand! Sina, kes sa olid süütu ja ilma patu või kuriteota! Teie, kes olete mu armastuse pärast nii palju kannatanud! Teid on tabanud arreteerimised, löögid, solvangud, nuhtlus, okaskroon ja lõpuks Risti julm surm. Miks soovite, et ma, teie vääritu sulane, kes põhjustas teie kannatusi ja valu, ei saaks teie kannatustest osa? Tee minust, oh mu armas Jeesus, osavõtjaks, kui mitte kogu su kirg, vähemalt osaliselt. Tunnustades minu kõlbmatust ja vääritust, ei palu ma teil oma kehale muljet avaldada, nagu te seda tegite Püha Augustinuse ja Püha Franciscuse südames - haavu, mida te taevas ikka veel kallite rubiinidena hoiate.
Ma ei palu, et te oma Püha Risti tembeldaksite nagu Santa Monica südames. Samuti ei palu ma teil oma südames oma kire vahendeid moodustada, nagu te tegite minu püha õe, Montefalco Püha Clare südames. Ma palun ainult ühte seitsmekümne kahest okast, mis läbistas teie pea ja tekitas teile nii palju valu, et ma saaksin tunda mõnda valu, mida te tundsite. Oh mu armastav Päästja!