Tänane evangeelium 2. november 2020 paavst Franciscuse sõnadega

PÄEVA LUGEMINE
Esimene lugemine

Iiobi raamatust
Iiob 19,1.23-27a

Iiob hakkas vastuseks ütlema: «Oh, kui mu sõnad oleks kirjutatud, kui need oleksid raamatus kinnitatud, muljetaks raudne pliiats ja plii, oleksid need igavesti kaljule graveeritud! Ma tean, et mu lunastaja on elus ja lõpuks seisab ta tolmu peal! Pärast seda, kui see mu nahk on lahti rebitud, näen ilma minu lihata Jumalat. Ma näen teda ennast, mu silmad mõtlevad temale ja mitte teisele ».

Teine lugemine

Alates apostel Püha Pauluse kirjast roomlastele
Rm 5,5-11

Vennad, lootus ei peta, sest Jumala armastus on valatud meie südamesse meile antud Püha Vaimu kaudu. Tegelikult, kui me veel nõrgad olime, suri Kristus määratud ajal õelate eest. Vaevalt on keegi nõus surema õigemeelse eest; võib-olla keegi julgeks hea inimese pärast surra. Kuid Jumal näitab oma armastust meie vastu sellega, et kui me veel patused olime, suri Kristus meie eest. Veelgi enam, tema veres õigustatuna pääseme tema kaudu viha eest. Sest kui vaenlasena olime lepitatud Jumalaga tema Poja surma läbi, siis veel enam, siis nüüd, kui me oleme leppinud, päästame ta elu.
Vähe sellest, vaid kiidame ka Jumalat oma Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, tänu kellele oleme nüüd lepitust saanud.
PÄEVA evangeelium
Johannese evangeeliumist
Jn 6,37-40

Sel ajal ütles Jeesus rahvahulgale: "Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde: kes minu juurde tuleb, seda ma ei viska välja, sest ma tulin taevast alla mitte oma tahet tegema, vaid see, kes mind saatis. Ja see on minu tahtmine, kes mind saatis: et ma ei kaotaks midagi sellest, mida ta mulle on andnud, vaid et ma ärataksin ta üles viimasel päeval. See on tegelikult minu isa tahe: et kes iganes Poega näeb ja temasse usub, sellel oleks igavene elu; ja ma tõstan ta viimasel päeval üles ».

PÜHA ISA SÕNAD
Mõnikord kuuleb püha missa kohta seda vastuväidet: „Aga milleks missa on? Ma lähen kirikusse, kui mul on selleks soovi või pigem palvetan üksinduses ”. Kuid armulaud ei ole erapalve ega ilus vaimne kogemus, see ei ole lihtsalt mälestus sellest, mida Jeesus tegi viimasel õhtusöögil. Me ütleme hästi mõistmiseks, et armulaud on „mälestusmärk“, see tähendab žest, mis aktualiseerib ja paneb esile Jeesuse surma ja ülestõusmise sündmuse: leib on tõesti tema keha, mis on antud meie jaoks, vein on tegelikult tema veri valas meie eest. (Paavst Franciscus, Angelus, 16. august 2015)