Tänane evangeelium 27. november 2020 paavst Franciscuse sõnadega

PÄEVA LUGEMINE
Apostel Püha Johannese apokalüpsise raamatust
Ap 20,1-4.11 - 21,2

Mina, Johannes, nägin taevast alla tulevat inglit, kes hoidis kuristiku võtit ja suurt ketti käes. Ta haaras draakoni, iidse mao, kes on kurat ja saatan, ja aheldas teda tuhandeks aastaks; ta viskas ta kuristikku, lukustas ja pani pitseri enda peale, et ta enam rahvusi ei võrgutaks, kuni tema tuhat aastat on möödas, pärast mida ta tuleb mõnda aega vabastada.
Siis nägin mõnda trooni - neile, kes neil istusid, anti õigus kohut mõista - ja peaga raiutud hingi Jeesuse tunnistuse ja Jumala sõna tõttu ning neid, kes ei olnud kummardanud metsalist ja selle kuju ega olnud saanud märk otsmikul ja käel. Nad elustasid ja valitsesid koos Kristusega tuhat aastat.
Ja ma nägin suurt valget trooni ja Teda, kes sellel istus. Maa ja taevas kadusid tema kohalolekust, jätmata endast jälge. Ja ma nägin surnuid, suuri ja väikeseid, aujärje ees seismas. Ja raamatud tehti lahti. Avati ka teine ​​raamat, see elu. Surnute üle mõisteti kohut nende teoste järgi, lähtudes nendes raamatutes kirjutatust. Meri tagastas surnud, keda ta valvas, Surm ja allilm tegid surnud, keda nad valvasid, ja igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Siis visati surm ja allilm tulejärve. See on teine ​​surm, tulejärv. Ja keda eluraamatusse ei kirjutatud, visati tulejärve.
Ja ma nägin uut taevast ja uut maad: endine taevas ja maa olid tegelikult kadunud ja merd polnud enam seal. Ja ma nägin ka püha linna, uut Jeruusalemma, taevast alla tulles, Jumala juurest, valmistatuna pruudiks, kes oli oma mehele kaunistatud.

PÄEVA evangeelium
Evangeeliumist Luuka järgi
Lk 21,29-33

Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele tähendamissõna:
«Jälgige viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba tärkavad, saate ise aru, neid vaadates on see suvi nüüd lähedal. Nii ka: kui näed neid asju toimumas, siis tea, et Jumala riik on lähedal.
Tegelikult ütlen teile: see põlvkond ei möödu enne, kui kõik juhtub. Taevas ja maa kaovad, aga minu sõnad ei kao ».

PÜHA ISA SÕNAD
Inimkonna ajalugu, nagu ka igaühe isiklikku ajalugu, ei saa mõista kui lihtsat järjestikku sõnu ja fakte, millel pole mingit tähendust. Seda ei saa isegi fatalistliku nägemuse valguses tõlgendada, justkui oleks kõik juba ette loodud vastavalt saatusele, mis võtab ära igasuguse vabaduse ruumi, takistades meid tegemast valikuid, mis tulenevad reaalsest otsusest. Me teame aga ühte põhiprintsiipi, millega peame vastu astuma: "Taevas ja maa kaovad - ütleb Jeesus -, aga minu sõnad ei kao kuhugi" (s 31). Tõeline tuum on see. Sel päeval peame igaüks meist mõistma, kas Jumala Poja Sõna on tema isiklikku olemasolu valgustanud või on ta talle selja pööranud, eelistades pigem usaldada oma sõnadega. See on rohkem kui kunagi varem hetk, mil loobume lõplikult Isa armastusest ja usaldame end tema armu. (Angelus, 18. november 2018)