Tänane evangeelium 29. veebruar 2020 koos kommentaariga

Jeesuse Kristuse evangeeliumist vastavalt Luuka 5,27-32.
Sel ajal nägi Jeesus maksuametis istuvat maksukollektorit nimega Levi ja ütles talle: "Järgige mind!"
Ta, jättes kõik üles, tõusis püsti ja järgis teda.
Siis valmistas Levi oma kodus suure banketi. Laua taga istus rahvamass maksukogujaid ja muid inimesi.
Variserid ja nende kirjatundjad pomisesid ning ütlesid jüngritele: "Miks sa sööd ja jood koos maksukogujate ja patustega?"
Jeesus vastas: «Arsti ei vaja mitte terved, vaid haiged;
Ma ei tulnud selleks, et kutsuda õigeid, vaid patuseid pöörduma. "

Juliana Norwichist (vahemikus 1342–1430 cc)
Inglise erak

Ilmutused jumalikust armastusest, peatükk. 51–52
"Tulin kutsuma ... patuseid pöörduma"
Jumal näitas mulle isandat, kes istus pidulikult rahus ja puhkuses; õrnalt saatis ta oma sulase tema tahet täitma. Sulane kiirustas armastuse järele jooksma; kuid ennäe, kukkus ta kaljult alla ja sai raskelt vigastada. (…) Jumal näitas mulle sulases Aadama langemisest põhjustatud kurjust ja pimedust; ja samas teenin Jumala Poja tarkust ja headust. Issandas on Jumal mulle näidanud kaastunnet ja haletsust Aadama ebaõnne pärast ning samas Issandas kõrgeimat õilsust ja lõpmatut hiilgust, millele inimkond on Jumala Poja kannatuse ja surma tõttu ülestõusnud. Sellepärast on meie Issand väga rahul oma langemisega [selles maailmas oma kirega] inimkonna saavutatud ülendamise ja õnne täielikkuse tõttu, mis ületab kindlasti see, mis meil oleks olnud, kui Aadam poleks langenud. (...)

Seetõttu pole meil põhjust kurvastada, kuna meie patt põhjustas Kristuse kannatusi ega ka põhjust rõõmustada, sest kannatama pani just tema lõpmatu armastus. (…) Kui juhtub, et me langeme pimeduse või nõrkuse tõttu, tõuseme kohe armu magusa puudutusega üles. Parandagem ennast kogu oma hea tahtega, järgides püha kiriku õpetust, vastavalt patu raskusele. Läheme armastusega Jumala juurde; ära lase meil kunagi meeleheitel olla, kuid me pole ka liiga hoolimatud, nagu poleks kukkumine oluline. Tunnustame siiralt oma nõrkust, teades, et me ei suudaks hetkekski seista, kui meil ei oleks Jumala armu. (...)

On õige, et meie Issand soovib, et me süüdistaksime ja tunnistaksime tõeliselt ja lojaalselt meie langemist ja kogu järgnevat kurjust, teades, et me ei saa seda kunagi parandada. Samal ajal soovib ta, et tunneksime lojaalselt ja tõetruult ära igavese armastuse, mis tal on meie vastu, ja tema halastuse rohkuse. Mõlemat koos oma armu nähes ja tunnustades on see alandlik ülestunnistus, mida meie Issand meilt ootab ja mis on tema töö meie hinges.