Tänane evangeelium, 31. märts 2020, kommentaariga

Jeesuse Kristuse evangeeliumist vastavalt Johannese 8,21-30.
Sel ajal ütles Jeesus variseridele: «Ma lähen ja te otsite mind, aga te surete oma pattudes. Kuhu ma lähen, sinna ei tohi tulla ».
Siis ütlesid juudid: "Võib-olla tapab ta end, sest ta ütleb: kuhu ma lähen, kas te ei tohi tulla?"
Ja ta ütles neile: "Te olete altpoolt, mina olen ülalt; te olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast.
Ma olen teile öelnud, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et mina olen, siis surete oma pattudes ».
Siis nad ütlesid talle: "Kes sa oled?" Jeesus ütles neile: "Just seda, mida ma teile ütlen.
Mul oleks teie nimel palju öelda ja otsustada; aga see, kes mind saatis, on tõde ja ma ütlen maailmale kõike, mida ma temalt olen kuulnud. "
Nad ei saanud aru, et ta rääkis neile Isast.
Siis ütles Jeesus: «Kui olete tõstnud Inimese Poja üles, siis saate teada, et ma olen ja ma ei tee midagi iseendast, vaid nii räägin nagu Isa mulle õpetas.
Kes mind saatis, on minuga ega ole mind üksi jätnud, sest teen alati asju, mis talle meeldivad. "
Tema sõnul uskusid paljud temasse palju.

Püha John Fisher (ca 1469-1535)
piiskop ja märter

Homely jaoks hea reede
«Kui olete Inimese Poja üles tõstnud, siis saate teada, et mina olen»
Imestus on allikas, millest filosoofid ammutavad oma suuri teadmisi. Nad kohtavad looduse imesid, näiteks maavärinaid, äikest (...), päikese- ja kuuvarjutusi ning mõtisklevad nende üle ja kui sellised imed tabavad, otsivad nad nende põhjuseid. Nii jõuavad nad patsiendiuuringute ja pikkade uuringute kaudu märkimisväärsete teadmiste ja sügavusteni, mida mehed nimetavad "loodusfilosoofiaks".

Siiski on olemas veel üks kõrgema filosoofia vorm, mis väljub loodusest, kuhu jõutakse samuti hämmastuse kaudu. Ja kahtlemata on kristlikku õpetust iseloomustava hulgas eriti erakordne ja imeline, et Jumala Poeg lubas armastusest inimese vastu lüüa risti ja surra ristil. (…) Kas pole üllatav, et see, kelle ees meil peab olema kõige suurem lugupidav hirm, on kogenud sellist hirmu, et ta higistab vett ja verd? (…) Kas pole üllatav, et see, kes igale olendile elu annab, tolereeris nii labast, julma ja valusat surma?

Nii saavad need, kes üritavad mediteerida ja imetleda seda nii erakordset risti "raamatut", kerge südame ja siira usuga, viljakamat teadmist kui need, kes iga päev tavalisi raamatuid uurivad ja mediteerivad. Tõelise kristlase jaoks on seda raamatut piisavalt uuritud kõigil elupäevadel.