Päeva evangeelium ja püha: 13. jaanuar 2020
Esimene raamat Saamueli 1,1-8.
Efraimi mägedest oli pärit mees Ramatàimist, Zufitist, kelle nimi oli Elkana, Jerokami poeg, Eliàu poeg, Tocu poeg, Zufi poeg Efraimite.
Tal oli kaks naist, üks nimega Anna, teine Peninna. Peninnal oli lapsi, samas kui Annal polnud ühtegi.
See mees käis igal aastal oma linnast end varjama ja ohverdama armeeide isandale Siilos, kus seisid Issanda preestrite Eli Cofni ja Pìncas kaks poega.
Ühel päeval ohverdas Elkana. Nüüd oli tal kombeks anda oma naisele Peninna ning kõigile tema poegadele ja tütardele nende osad.
Selle asemel andis Anna ainult ühe osa; kuid ta armastas Annat, ehkki Issand oli teinud tema emaka steriilseks.
Ka tema rivaal vaevas teda alanduse tõttu karmilt, sest Issand oli muutnud tema üsa steriilseks.
Nii oli see igal aastal: iga kord, kui nad läksid üles Issanda koja juurde, tappis see teda. Nii hakkas Anna nutma ega tahtnud toitu võtta.
Abikaasa Elkana ütles talle: “Anna, miks sa nutad? Miks sa ei söö? Miks on su süda kurb? Kas ma pole teie jaoks parem kui kümme last? "
Salmi 116(115),12-13.14-17.18-19.
Mida ma Issanda juurde tagasi pöördun
kui palju ta mulle andis?
Ma tõstan päästmise tassi
ja hüüdke Issanda nime.
Ma täidan oma lubadused Issandale,
kõigi tema inimeste ees.
Issanda silmis hinnaline
see on tema ustavate surm.
Ma olen su sulane, su teenija poeg;
murdsite mu ahelad.
Ma annan teile kiitusohvreid
ja hüüdke Issanda nime.
Ma täidan oma lubadused Issandale
kõigi tema inimeste ees.
Issanda maja saalides,
teie keskel, Jeruusalemmas.
Jeesuse Kristuse evangeeliumist vastavalt Markuse 1,14-20.
Pärast Johannese arreteerimist läks Jeesus Galileasse Jumala evangeeliumi kuulutama ja ütles:
«Aeg on täis ja Jumala riik on lähedal; pöörduge ümber ja uskuge evangeeliumi ».
Pidades Galilea merd mööda, nägi ta Simone ja Simone venda Andrea, kui nad võrgud merre heitsid; tegelikult olid nad kalurid.
Jeesus ütles neile: "Järgige mind, ma teen teist inimeste kaluriteks."
Ja kohe, võrkudest lahkudes, järgisid nad teda.
Pisut kaugemale minnes nägi ta paadis ka Sebedeuse Jaakobust ja tema venda Johannest, kui nad võrke parandasid.
Ta kutsus neid. Ja nad jätsid isa Zebedeuse koos poistega paati ja järgisid teda.
JAANUAR 13
SULATUD VERONICA DA BINASCO
Binasco, Milano, 1445 - 13. jaanuar 1497
Ta sündis Binascos (Mi) 1445. aastal talupoegade perest. Kell 22 võttis ta Milano Santa Marta kloostris võhikuna Sant'Agostino harjumuspäraseks. Siin jääb ta terveks eluks, mis on pühendatud majapidamistöödele ja kerjamisele. Ustavalt tolle aja vaimule läbis ta karmi askeetliku distsipliini, hoolimata sellest, et ta oli halva tervisega. Müstiline hing, tal olid sagedased nägemused. Näib, et pärast ilmutust läks ta Rooma, kus paavst Aleksander VI võttis ta vastu isaliku kiindumusega. Kuid tema intensiivne mõtisklev elu ei takistanud tal Milanos ja selle lähiümbruses kerjusena täielikult elada, seda nii kloostri materiaalsete vajaduste kui ka vaeste ja haigete abistamiseks. Ta suri 13. jaanuaril 1497 pärast seda, kui ta sai kogu elanikkonnalt viieks päevaks tänuliku ja ülevaatliku hüvastijätutervituse. Aastal 1517 andis Leo X Santa Marta kloostri teaduskonnale selle õnnistatud liturgilise pidu tähistamiseks. (Avvenire)
PALVE
Õnnis Veronica, kes põllutööde hulgast ja kloostrite vaikuses jättis meile imetlusväärseid näiteid raskest tööst, vaga ja täielikult Issandale pühitsetud; kuule! palub meile südame prügi, pidevat pattudest lahkumist, armastust Jeesuse Kristuse vastu, ligimesearmastust, ligimese poole ja jumaliku tahtest loobumist praeguse sajandi traavlites ja privaatsustes; et saaksime ühel päeval taevast Jumalat kiita, õnnistada ja tänada. Olgu nii. Õnnistatud Veronica, palvetage meie eest.